Kadakatest

Tekst: Peeter Vissak

Kadakast on ajast aega lugu peetud. Peamiselt healõhnalise kvaliteetse puidu tõttu, aga samas usuti, et “kadaka marja otsas on rist ja seepärast kurat kardab kadakat”. Rist olevat tänutäheks selle eest, et kadakas kasvab nii, et temast ei saa kuidagi looma löömiseks vitsa lõigata.

Kadakas paljude eestlaste jaoks elujõu ja visaduse sümbol, millega ennast rahvana sagedasti võrreldakse.

Kadakas on meil peaaegu ainuke okaspõõsa liik ja see, et ta on küpresside sugulane ja võib mõnikord kasvada üle 10 meetri kõrguseks, ei tee temast veel puud. Sellisel juhul öeldakse tema kohta “puukujuline kadakas”. Kümne aastaga kasvab kadakas pool meetrit, 50 aastaga võib ulatuda 3-4 meetrini.

Kadakas on väga vähenõudlik taim, mistõttu suudb hästi kasvada ka väga kehvadel ja kuivadel muldadel. Kuigi kadakat esineb kuivade metsade põõsarindes üle kogu Eesti, on ta kõige kodusem Põhja- ja Lääne-Eesti paepealsetel ning läänesaartel. Siin võib ta vähese tülitamise korral moodustada nii tiheda tihniku, et lamanduva või roomava kasvuvormi korral saab kergema jalaga rahvas lausa mööda latvasid kõndida. Tavaliselt kasvab kadakas püsti, nagu puud-põõsad ikka ja on kuni paari meetri kõrgune. Tänu suhteliselt aeglasele kasvule võib kadakas hõlpsasti ära petta. Näiteks mahajäetud karjamaadel tundub ta madala, ohutu ja peaaegu silmatorkamatuna kuni selle päevani, kui temast enam üle vaatama ei küüni.

Loometsade alusrindes varieerub kadaka hulk tugevasti. Kui on tegemist sekundaarsete metsadega, nagu tänapäeval ikka, siis võib kadakas olla ülevalitsev liik ja moodustada läbipääsmatuid tihnikuid, kuna need metsad on tekkinud juba varem kadastunud karjamaade asemele.

Koos kadakaga kasvavad sageli pihlakas, kuslapuu, paakspuu, türnpuu, mage sõstar, harilik tuhkpuu ja kibuvitsad, paiguti ka sarapuu ja lodjapuu. Hõredamates kadastikes on väikestel lagendikel põõsaste vahel säilinud veel niidurohustu. Tavaliselt võib leida lubikat, lamba-aruheina, keskmist väriheina, arukaerandit, metsülast, kevadist seahernest, verevat kurereha, angerpisti. Põõsaste ümber ja vahel on taimkate varjulembesem ja seal kasvavad punane aruhein, sulg-aruluste, maikelluke, võsaülane, metskastik.

Käpalistest on kõige tavalisemad hall käpp ja kahkjaspunane sõrmkäpp. Kui kadastik on juba vana, on alustaimestik sama hästi kui kadunud – vähe on liike mis suudaksid hakkama saada ühtaegu valguse ja niiskuse defitsiidiga.

Vaatamata pikatoimelisusele või just selle tõttu on kadakas väga pikaealine taim. Heades tigimustes võib ta vanus küündida poole tuhande aastani, mille käigus ta omandab aukartustäratavad mõõtmed. Eesti kõige jämedama, Raplamaa Lokuta kadaka ümbermõõt (rinnakõrguselt) on 206 cm. Olles põõsas, võib kadakas haruneda märksa madalamalt ja nii puudub tal üks kindel tüvi, mida mõõta.

Hariliku kadaka võra varieerub üldse suures ulatuses ning tal esineb palju vorme, millest tähtsamad on:
‘Compressa’ – aeglasekasvuline kuni 1 m kõrge tihedate püstiste okste ja väga peenikeste lühikeste okastega põõsas
‘Pendula’ – leinavorm, pikkade rippuvate okstega. Okkad tihedamalt kui põhiliigil
‘Prostrata’ – vaibana lamav, tihe roomav põõsas, mis laiub tüvest ühele poole. Kõrgus 0,2-0,3 m
‘Stricta’ – iiri kadakas, 3-5 m kõrge puu. Võra väga tihe, koonusjas või sambakujuline, võrsed püstised. Okkad tömbilt teritunud, sinakasrohelised
‘Suecica’ – rootsi kadakas. Piklikmunaja või laisammasja võraga kuni 10 m kõrgune puu. Oksad püstised, võrsetel tipp rippuv.
Kadakast on kasu ka teistele peale inimese.
Näiteks toituvad kadakamarjadest tihased, leevikesed, rästad ja mitmed teised linnud. Tavalisemad kadastikes pesitsevad linnud on metsvint ja salu-lehelind. Hõredamates kasvukohtades võib sageli kohata pruunselg-põõsalindu, tihdamates põõsastikes pesitsevad väike-põõsalind ja vööt-põõsalind.
Rannikukadastikes on küllalt sage talvike, punaselg-õgija, karmiinleevike, rohevint ja kanepilind. Kadastikesse võib sisse põigata mõni saagijahil röövlind – varesed, kullilised ja väiksemad kakulised. Mereäärses hõredas kadastikus võib pesitseda ka mõni punajalg-tilder.

Imetajatest võib kohata halljänest, rebast, kährikut. Aeg-ajalt luusib kadastikes saagijahil ilves. Kadastik on üsna soodne elupaik väikeimetajatele, ent ka nendest toituvatele rästikutele. Liiga tihe kadastik on nagu liiga tihe roostik – seal pole ruumi ei lindudele ega loomadele, seetõttu tuleks soovitada sinna sisse raiuda väikesi välusid ja siis neid lagedana hoida.