Hingata täie rinnaga, lõdvestuda algavasse päeva

Tiia Lõoke, Eesti Päevalehe lisa Loodus Ravib, nov.2009.

Elusolendid hingavad. Hingamine tähendab elus olemist. See on ju iseenesest mõistetav! Me hingame kogu aeg, miks peaksime sellele veel eraldi tähelepanu pöörama! hüüavad mõned, kui ütlen et tegelen teadliku hingamisega ja minu juures käivad inimesed hingamas. Vabastava ehk teadliku hingamisega tegelevaid ja praktiseerivaid inimesi on saamas üha rohkem. See võimas enesearengu meetod on võitmas Eestis üha suuremat populaarsust. Miks?

Sügavamalt hingates kohtume oma varjatud ressursidega – oma sisemise jõu allikaga ja selle voolamist tõkestavate kehapingete ja mõtetega. Miskipärast polegi see nii lihtne kui tundub – hingata lõdvestunult ja mõnusalt, täie rinnaga. See on algul ehk sama „raske“ nagu ennastunustavas õnnejoobes täiest südamest naeru lagistamine.

Me võime pikalt oodata seda õiget hetke oma elus, millal kogu südamest rahul ja õnnelik olla. Me võime pikalt oodata – pingestades end hommikul tööle sõites autorooli taga mõttega, kas jõuame õigeks ajaks või mitte, lõõgastudes alles uksest sisse astudes. (Vahel isegi siis mitte!) Kuid milleks oodata? Milleks oodata kohalejõudmist. Milleks oodata neid erilisi sündmusi, kus lubada endal lõõgastuda ja naerda kogu südamest. Me võiksime teha seda kohe. Võiksime otsustada lõõgastuda kohe, siin ja praegu. Lihtsalt lõdvestades oma lihased ja hingates vabalt ja täie rinnaga, iseennast ja maailma nautides.

Otsusega lõõgastuda siin ja praegu ei pruugi alati kaasa tulla meie keha. Liiga sageli on keha talletanud ja kuhjanud endasse pingeid, mille lahtilaskmine nõuab teatud liiki abistavaid toiminguid – üheks nendest on ühendatud ja sügav hingamine, mis aitab vabaneda kehapingetest ja stressist.

Kui ahjul puudub tõmme ajab see suitsu sisse. Piiratud hingamine pärsib vereringet. Hapnikupuuduse käes küllastub veri ainevahetuse jääkidest ja süsihappegaasistst, mille tulemuseks väheb hapniku edasikande võime. Ainevahetuse ja kehasisese energiateisenemise jaoks on tähtis, et me hingaksime täie rinnaga ja vabalt. Enamik meist kasutab ära üksnes kolmandiku või neljandiku oma kopsumahust ning hoiab seega oma keha hapnikunäljas. Hapnikunälja käes kannatab kõige rohkem aju, kuna see vajab ülejäänud kehast kolm korda rohkem hapnikku. Kopsud ja hingamisteed moodustavad inimkeha tähtsaima enesepuhastusmehhanismi, mis viib välja 70% keha jääkainetest, samal ajal kui nahk, põis ja soolestik kannavad hoolt 30% jääkainete eemaldumise eest.

Kroonilisi lihaspingeid hingamisega lõdvestades vabastame ka kehasse kapseldunud tundeid. Me hoiame „hinge kinni“, kui oleme hirmunud, kui üritame olukorda „kontrollida“, kui ei taha tunda oma tundeid, kui hoiame tagasi end väljendamast või väldime enda mõjutamist teiste tunnete poolt. Alates sünnist ja varasest lapsepõlvest on paljud meist pidanud ennast ja oma hingamist tagasi hoidma ning see on muutunud harjumuspäraseks. Kehapingete ja haiguste põhjused peituvad sageli kehasse talletatud traumades või emotsionaalselt valusates mälestuses.

Sügavamalt ja teadlikumalt, ühendatult ja lõõgastunult hingates puhastame oma keha jääkainetest ja ebavajalikest mõtetest nii nagu puhastame tolmuimejaga oma korteri tolmust ja mustusest. Koristades asetame asjad oma õigetele kohtadele. Teadlikult hingates saavutame sisemise tasakaalu. Teadlik hingama õppimine on sama vajalik kui lugema õppimine.

Vabastav hingamine õpetab paremini juhtima nii oma keha, tundeid kui mõtteid. Hingamine paneb paremini liikuma keha. Efektiivsemalt hingates tunneme end oma kehas ka turvalisemalt. Teadlikult hingates õpime end vabastama ahistavatest tunnetest saades teadlikumaks neid tundeid põhjustavatest uskumustest ja minevikus vastuvõetud alateadlikest otsustest. Nii võime andeks anda iseendale ja kõigile teistele, kes minevikus aitasid kaasa meie kehaliste ja emotsionaalsete pingete kuhjumisele. Teadlik hingamine on kasulik kolmes valdkonnas: füsioloogiline puhastumine, haiguste põhjusteni jõudmine ja tervendamine ning kui uutesse dimensioonidesse viiv vaimne teekond.

Hingamise ja teadvusetasandite vahel on otsene seos. Efektiivsemalt hingates saame kontakti üha suurema osaga endast. Regulaarselt hingates võime saada kontakti mitte ainult lõõgastunud keha ja õnnetundega, vaid ühenduda ka oma „vaimu“ või „jumalikkusega“ – oma kõrgema minaga, kõige kõrgemate ja paremate mõtetega, kõige peenemate energiatasanditega.

Eriti efektiivne on ühendatud hingamine keha temperatuuril soojas vees. Soojus+vesi=küllusetunne. Ka alles ema kõhus olles hõljusime soojas vees ja enamasti oli meil siis kõike küllalt. Me lihtsalt olime ja kasvasime. Välja tulles pidime hakkama koheselt hingama, liiga järsku, liiga valusalt, liiga valges ja liiga külmas. Tulime välja ja me pidime olema tublid, et hakkama saada. Soojas vees hingamine tervendab sünnihetkel kogetud muutumise hirmu, hirmu ühest olekust või tasandist teise liikumist, hirmu minna elus edasi.
Kui veele ja soojusele (soojus kui tule elemnent) lisandub ühendatud hingamine tervendab see igal tasandil ja loob uut elukvaliteeti.

Isiksuse areng toimib läbi lõõgastuse ja taipamise. Sügavalt lõõgastudes kohtume õnnelikuma, ja mõistvama iseenda ja maailmaga. Praktilise psühholoogia ja enesearengu meetodite usaldusväärsust on raske „mõõta“, sest kuidas mõõta armastust ja usaldust?

Enda huvi ja usaldusväärsust vabastava hingamise vastu kirjeldaksin just eneseusalduse, armastuse, energia ja mõistmise kasvuna. Alustasin regulaarse hingamistööga 2004.aastal Lena Kristina Tuulse, Binnie A. Dansby ja Leonard Orri juures. 2004.a.novembris sünnitasin koos mehega vabastavalt hingates õnnelikult oma poja. Olen veendunud et see viis hingata aitas mind palju nii last kandes kui ilmale tuues. 2006.aastast juhendan hingamise individuaalsessioone ja hingamisteraapia treeninguid.

——————————————–

Lisaks:

Mõned näited-kogemused enda teadliku hingamise sessioonidest
2005.a. pärast soojas vees hingamist kirjutasin:

“Kui hea on lõõgastuda iseenda kehasse, oma peresse, töösse. Kui hea on lõdvestuda – õhku, vette, ilmaruumi, kellega ja kus tahes. Maailm on turvaline koht, kus end lõdvaks lasta, usaldada, armastada ja armastust vastu võtta. Võin teha või tegemata jätta mida tahes…”

2006.a. pärast soojas vees hingamist kirjutasin:

„Tõeline vabadus. Vaim on vaba. Minu vaim on vaba. Ühendus vaimuga – üliteadvusega – on kogu aeg olemas. Elu mõte ongi seda ühendust alal hoida. Lendan oma mehega koos käest kinni hoides üle taeva, üle Algallika – meie poolt loodud vaimse arengu keskuse, nagu kured, kuid jalad ees, käed justkui laialilaotunud tiivad, on pilkane öö ja tähed, täis armastust ja vabadust.

Kogesin ühtsust oma vaimuga – oma üliteadvusega, kõrgema minaga – ja oma mehe ja lastega.
Näen oma sündi: tajun kui ettevaatlikud on inimesed minu ümber. Kuid olen ühendatud kõigi teistega vaimu kaudu. Hetkeks hakkas kurb et ühendus varsti kaob, kuid lohutan end, et teadmine jääb, et olen kogu aeg ühendatatud. Ühendatud tähistaevaga.

———————–

pärast kliendiga hingamist kirjutasin:

Sul turvaline lõdvestuda ärkvelolekusse, elus olemisse, kohale jäämisse. Sul on turvaline lõdvestuda õhtul sügavasse unne. Sul on turvaline lõdvestuda hommikul algavasse päeva..

————————

2007.a. pärast soojas vees hingamist kirjutasin oma „uuestisünni“ kogemusest (visuaalselt kogesin et sündisin sooja vette oma ema-isa käte vahele):

MA SÜNDISIN KERGELT

Ma sündisin kergelt ja sujuvalt.

See oli kerge sünd.

Sünd on ju kerge ja elu helge.

Elu nüüd kerge, kui suleke kerge, lendan.

Sünd kerge – on elu kerge nüüd.

Viin lapse lasteaeda, see kerge mul ja tal.

Ta läheb kergelt, ta tuleb kergelt ja nõnda edasi.

Mu keha on kerge, mu vaim on nii helge.

Mu hing on nii kerge ja selg on nii sirge.

Mu aura on kerge, pehme ja hele.

Mu lapsed mõistavad kergelt mu äraolekuid.

Mul kõigiga kerge.

Kõigil kerge minuga.

On täitsa kerge minuga!

Teen tööd kerges rõõmutuhinas, kõik laabub sujuvalt.

Kõik sujub iseenesest.

Mul ruumi, aega, külluses, on kerge töötada ja olla kodus.

Ma olen kerge laps ja ilus.

Ma olen kerge, suur ja tark.

Ja kaunis naine, õrn, paindlik, ilus.

Mu unistused kergelt täituvad.

Kõik soovid lihtsalt täituvad – kergelt, sujuvalt, kergelt.

….

veel “hingamisjärgset luulet”:

MA TULIN KUIGI MIND EI OODATUD

Ma tulin kuigi mind ei oodatud

Ma tulin kuigi mind ei armastatud

Kõigil oli kiire omaenda mõtetega

Oli vaid valgustäpp

kõrgel üleval

hõbeniidiga kinnitatud mu keha külge

sügav pimedus ümberringi

ootasin millal see lõpeb

kuid see oli alles algus

mis kestis lõputult

mis ma peaksin siin tegema

miks ma peaksin siin olema

olin hüljatud

olin raevus

karjusin tormituultele et

need ei puhuks nii valjult

üritasin lämmatada surnuks oma tunded

karjusin siis kui oleks pidanud vaikima

vaikisin kui oleks pidanud rääkima

tegin kõik vastupidi

valel ajal

vales kohas

nutsin rõõmsate keskel

rõõmustasin leinast hoolimata

jagasin kadedatele kogu oma rikkuse

Sest nemad tegid kõik õigesti

Valgustäpp pimeduses

hoolimata mu nutust ja raevust

ootas ikka

valgustades mu hõbeniidiga ühendatud südant

algpimeduse keskel

et hülgaksin oma hüljatuse

et laseksin minna oma raevul

sinna kust see tuli

oh see on nii raske

lasta neil minna

nad on ju mu ainsad sõbrad

pilkases masenduse meres

sogaste mõtete soojas vees

Jah, see oli raske

lasta neil minna

algkannatuste teed pidi tagasi

kolgata mäe tippudele

jälitades neid kiivalt

mis edasi saab

Ja seal ristil

polnudki enam mina

Sain minema hiilida

kõigile nähtavalt

jätta nad sinna

suure Trauma-Draama-kviini jalge ette

juskui Elu keskmesse maha

Küsides süütult

nagu ühes multifilmis

Mis on elu?

Üha uuesti

ja uuesti