NB! Enesehinnang! Väärtusta ennast sellisena nagu oled!

Tiia Lõoke, psühholoog, psühhoterapeut, hingamisterapeut. Veebruar 2015, Maaleht, Sensa

Eneseusk on usk oma võimetesse midagi saavutada – Sa usud et saad millegagi hakkama. Enesehinnang on aga teadlikkus enda väärtusest, see on enda väärtus iseenda silmis, enda väärtustamine sellisena nagu sa praegu oled. Nii määratleb enesehinnangut rootslanna Mia Törnblom oma raamatus „Enesehinnang!“ (eesti keeles peagi uuesti ilmuvana vaimsete raamatute sarjas, vt. www.raamatud.maaleht.ee). Mia raamatus on lisaks ta enda loole (sõltlasest suurepäraseks nõustajaks-koolitajaks)  ja ta klientide värvikatele kogemustele palju lihtsaid nippe, harjutusi ja nõuandeid, kuidas oma enesehinnangut ja väärtust tõsta.

Madal enesehinnang võib väljenduda mitmel viisil. See võib seisneda selles et inimene ei julge „ruumi võtta“, ta jätab väljendamata oma tunded ja mõtted, ta jätab ennast täiesti tahaplaanile.
Kuid madal enesehinnang võib väljenduda ka hoopis vastupidiselt: inimene teeb kõik selleks et väljapaista, otsitakse pidevalt teiste tähelepanu ja kinnitust iseenda väärtuse ja saavutuste kohta, kusjuures teisi ei oska nad üldse kuulata. Sellised inimesed võivad olla ääretult enesekesksed, upsakad või lausa nartsistlikud isiksused. Alguses võivad nad paeluda oma välise atraktiivsuse ja saavutustega, kuid sisemiselt ei oska nad endagi tundeid ja mõtteid kuulata, rääkimata teistest. Kuna nad eneselegi teadmata „blufivad“, kuna nad ei väljenda oma ehedaid tundeid siis nendega koosolemine väsitab. Ja seepärast juhtub sageli see, mida madala enesehinnanguga inimesed just kardavadki: neid hakatakse kritiseeritama ja nendega ei taheta suhelda.

Maailmas on väga palju väliselt edukaid ja enesekindlaid inimesi, kes tunnevad ennast seesmiselt tühja ja lootusetuna, kuna nad on elavad justkui kellegi teise elu või nende saavutused lähtuvad teiste ootustest. Madala enesehinnanguga inimese väärtus sõltub teda ümbritsevatest inimestest. Nad on sageli „head“ ainult siis kui keegi teine pole „parem“. Kui „mängu“ ilmub keegi parem, pole nad enam head. Suur usk oma võimetesse ja suurepärased saavutused ilma hea enesehinnanguta ei tee õnnelikuks. Mitte miski ega keegi teine väljastpoolt ei saa anda head enesetunnet, armastuse ja rahulolutunnet.

Kui sul on hea enesehinnang, siis julged teha seda mis on sinu jaoks tähtis. Kui sul on madal enesehinnang raiskad aega ja energiat enese maksmapanemisele olukordades, mis on tähtis teiste jaoks. Hea enesehinnang aitab pühenduda enda jaoks olulisetele tegevustele ja eesmärkidele, sest mingil moel usutakse et ka ebaõnnestumise korral saadakse hakkama ja jätkatakse iseendaga rahus elamist. 

Lähisuhted peegeldavad meie enesehinnangut kõige paremini. Mida parem on enesehinnang, seda tervemad ja küpsemad on suhted. Madala enesehinnangu korral rahuldub inimene ebausaldusväärse partneriga, enesekeskse ülemuse või halbade sõpradega. Näiteks halb kohtlemine ja põhjuseta armukadedus on selged märgid madalast enesehinnangust. Samuti teiste tagarääkimine. Õnneliku paarisuhte tähtis alustala on mõlema partneri hea enesehinnang, tähtis on et mõlemad väärtustaksid ja armastaksid ennast sellisena nagu nad on, sest ainult sel juhul on võimalik ka teist väärtustada ja armastada.

Kuidas tõsta oma enesehinnangut?
Mia Törnblom arvates saab enesehinnangut paremaks treenida nagu maratonijooksja treenib end maratoniks. Üheks meetodiks pakub ta „Ma olen hea“ päeviku pidamist iga päev. Päeva lõpul tuleb pühenduda mõned minutid kolme pealkirja all kirjutamisele. Need pealkirjad on „Hästi“, „Aitähh“ ja „Aita“. Kõigepealt tohib alustada „Hästi“ pealkirja alla kirjutamisest. See tähendab et iga päeva lõpul tuleb kirjutad sellest mis sinu juures täna hästi oli. Kirja tuleb panna vähemalt 3 head asja. Veel parem kui neid asju ka iseendale peegli ees seistes öelda, kuid see on raskem. Näiteks: „Täna olin julge ja ütlesin oma arvamuse S-le välja“ või „Täna olin abivalmis ja aitasin oma sõbra leelarvet koostada“, „Täna oli hea see et ma ei võtnud M-i nipsakust südamesse“, „Ma olin täna vaimukas“, „Jätsin täna ülemusele ütlemata et mis ma ta uuest projektist arvan“, „Hoolimata pahast tujust läksin sõbraga kinno“, „Ma olin täna loov“ jne. Ka kõige halvematel päevadel leidub midagi mille pärast ennast tunnustada!

Päeviku „Aitäh!“ sektsiooni pidamine aitab Sul märgata mis on juba su elus märkamisväärset, ilma et peaksid keskenduma sellele mida sul veel ei ole või mida sa veel ei ole saavutanud. Tänulikkus on parim mürk enesehaletsuse vastu! Ja nagu Rhonda Byrne oma raamatus „Maagia“ tänulikkuse tunde universaalset seadust selgitab (ja mis omakorda on seotud „külgetõmbe“ seadusega) : „Kellel on tänulikkust, sellele antakse, ja tal rohkem kui küllalt, aga kellel tänulikkust pole, sellelt võetakse ära seegi mis tal on.“ See tähendab et tänulikkus käivitab saamise protsessi! Mida siiram ja sügavam on inimese elus tänutunne, mida rohkem tänulikkust ta endast annab, seda rohkem ta vastu saab.

Päeviku „Aita“ sektsiooni pidamine aitab rahuliku südamega uinuda kui homse pärast muret tuntakse. Ei ole tähtis kas kujutled et küsid abi oma alateadvuselt, kõrgemalt minalt või kõrgematelt jõududel. Tähtis on et kirjutaksid üles selle, mida sa oma elus hetkel vajad või millist abi ootad.

Mia Törnblomi arvates on Sinu igapäevane raamatupidamine korras kui paned iga päev kirja mis selles head oli, mille eest sa tänulik oled ja milles sa abi vajad. Mia raamatus saab täpsemaid juhtnööre kuidas enesehinnangut tõstvat päevikut pidada ning kuidas enesehinnangu treenimise ja oma sisemisest motiveeritusest lähtuvate eesmärkide saavutamisega elus edasi minna.

Sünniprotsessi,  kasvatuse ja suhtumise mõju enesehinnangule.
Koht eneseväärtustamise skaalal: madalast kuni kõrge enesehinnanguni, pannakse paika enamasti juba lapsena ja see sõltub paljudest teguritest. Üheks teguriks on juba raseduse perioodil ja sünnihetkel kogetud kogemused ning juba tol ajal tehtud alateadlikud otsused ja vastuvõetud baasuskumused iseenda ja elu kohta. Teiseks teguriks on lapsevanema enda enesehinnang, sest laps õpib oma vanemate eeskuju, mitte nende sõnade järgi. Tähtis on ka inimese hinnang endale kui lapsevanemale. Olulised on ka väärtused ja neist tulenev suhtumine lapsesse.

Kõigepealt vaatame inimese sündi ning aega sünni ümber. Holistilisest maailmavaatest lähtuvalt on inimene mitte ainult sotsiaalne ja füüsiline olend vaid ka vaimne olend, kes salvestab endasse kõik kogemused ja on võimeline neid kogemusi meenutama. Ta ei koosne ainult kehast, mõtete virrvarrist ja mõningatest aistingutest, vaid ka puhtast vaimenergiast, mis on kehastunud praguses kehas. (Vaimenergiat inimese kehas nimetatakse ka hingeks). Hingamisteraapia – vabastava hingamise ja holotroopse hingamise – ja hüpnoteraapias vaimse regressiooni abil on võimalik ligi pääseda lisaks personaalsetele kogemustele ka transpersonaalsele kogemustele, mida tavapärane psühholoogia ja psühhoteraapia ei käsitle. See tähendab seda et muutunud teadvuse seisundis, mis tekib sügaval ühendatud hingamisel ja vaimsel regressionil, võime minna ajas tagasi mitte ainult väga varajasse lapsepõlve ja kogeda oma sündi, vaid on võimalik minna veel varajasemasse aega enne oma sündimist, st kogeda ennast ema kõhus oleva beebina või veel kehastumata lapsena, saada informatsiooni ka oma eelmiste elude ja eludevahelise aja kohta. 

„Tavaline sünd“– ema soojast kõhust pärast vintsutusi („liigu edasi või sured“) umbes 20 C külmemasse ruumi sattudes, kus nabanöör koheselt läbi lõigatakse, mistõttu laps peab ellujäämiseks kiirelt, suurelt ja valuga kopsudesse hingama, ei ole just kõige pehmem viis siia ilma tulekuks, rääkimata valulisest suuõõne, nina ja silmade puhastamisest eredas valguses ja teravate helide saatel, vahel lisaks veel tervituslaks, et sünnituse vastuvõtjad rahuneksid vastsündinu elujõulist karjumist kuuldes. Seejärel laps eraldatakse emast, vahel koguni mitmeks päevaks, et „ema saaks puhata“. Selliselt vastuvõetununa otsustame sageli, et „minuga on midagi valesti“, „maailm ei ole turvaline koht“, „nad teevad mulle haiget“, „ma olen süüdi“, „ma olen siin üksi ja keegi ei mõista mind“, „ma olen ohver“, jne. Need karmid kogemuspõhised mõtted võivad salvestuda alateadvuse baasuskumusteks, mis juhivad siiani meie elu. Nii ei tunne me end juba algusest peale väärtuslikuna ja sellena kes me tegelikult oleme – armastava, tervikliku, jumaliku, vaimse olendina. Paljud meist kaotavad juba sünni hetkel kontakti iseenda ja oma vaimuga. Võiks öelda et me oleme suures osas kaotanud kontakti oma kõrgema mina ja oma kõrgemate mõtetega iseendast ja maailmast. Sest olles vastuvõetud üksnes füüsilise kehana, kes allub väliste protsesside ja autoriteetide jõule, võime jätkata seda liini kogu elu. Sel juhul leiame alati kuskilt kellegi, kes on meist targem, võimsam, parem. Leides selle välise jõu või autoriteedi, proijtseerides iseenda vaimse jõu ja väe endast väljaspoole – kellelgi või millelegi, me kas allume sellele või püüame pidevalt „selle tugevamaga seal väljaspool“ võidelda, et midagi iseendale või maailmale tõestada. Selle valdkonna ja sünni tervendamisega tegeleb palju hingamisteraapia. Kokkuvõtvalt võib öelda et mida kõrgem-parem on meie enesehinnang (mitte enesekesksus), mida kõrgemad ja paremad mõtted on meil iseendast, seda parem ühendus on meil oma vaimuga, oma vaimsusega (või jumalaga või kosmilise loova energiaga, algallikaga) või kuidas keegi endast kõrgemat jõudu soovib nimetab. Oma vaimuga (jälle) kontakti taasloomiseks ei pea ära surema, tänapäeval piisab mediteerimisest, hingamisest, iseendaga kooskõlas elamisest. 

Teiseks vaatame lapsevanema enesehinnangut ja kuidas lapsevanem väärtustab ennast lapsevanemana. Kui ema tunneb et sünnitus on raske ja laste kasvatamine on raske, siis laps võtab selle endasse. Laps võtab nagu käsn endasse ka vanemate enesehinnangu. Kui vanemad ei tunne ennast hästi, ei tunne ka lapsed ennast hästi. Lapsed jäävad sageli haigeks kui nende vanemad on stessis või tööga üle koormatud. Väikesed lapsed on nagu koduloomad, kes koguvad endasse teiste pereliikmete pingeid, et neid puhastada ja aidata. Vanemad on autoriteedid, keda alateadlikult jäljendatakse ja teenitakse. Vanemad ei pea lapsele kogu aeg midagi andma ja õpetama vaid last sellisena nagu ta on jaatama. See on vaimne kohalolek, lapse mõtete ja tunnete kuulamine, tema eripära, oskuste ja huvide märkamine. Vanemate vähene tähelepanu tekitab lapses suure tähelepanuvajaduse, mis on pinnaseks sümptomite, käitumishäirete ja haiguste tekkeks.

Tähtsad on ka meie väärtused ja prioriteedid ja neist tulenev suhtumine lapsesse. Näiteks kas lapsega suheldakse ainult kui lapsega – „lapsed räägivad ainult siis kui kana pissib“ või isiksusega. Kuidas ja mille eest laps saab tähelepanu, kas teda tunnustatakse ainult siis kui ta on „tubli“, siis kui ta sooritab midagi hästi või saavutab midagi sinu või teiste poolt soovitut?

Lapse tunnustamine algab iseenda tunnustamisest lapsevanemana. Sellega võib alustada kohe praegu: Sa oled suurepärane lapsevanem! Meenuta seda endale iga päev. Märka iga päev, kuidas sa seda teed: mida head ja kasulikku teed sa koos lastega – iseendale ja lastele (ilma võrdlemata end teiste vanematega, kes näiteks võivad osta neile trendikaid (öko) riideid, palju soojamaareise) . Kui oled üksikvanem siis ära ohka ohvrina võrreldes ennast perega, kus näed kahte kudrutavat vanemat, tunnusta ennast sellisena kes sa oled, märka milles oled Sina hea! Mida rohkem tunnustad ennast, seda rohkem märkad tunnustamisväärset ka teistes!

Tunnusta iga päev iseennast ja oma pere liikmeid. Näiteks õhtusöögilauas kui pere on koos või vaikselt igaüht enne magama minekut, tunnusta ja täna iseennast, oma last ja elukaaslast, millegi neile loomupärase, hea  ja ilusa eest.