Õpi lugema oma keha: mis on haiguste vaimsed põhjused?

Katkeid Louise L. Hay raamatust “Tervenda end ise”, Pilgrim Kirjastus

Kuulan armastusega keha sõnumeid

Usun, et iga niinimetatud haigus on meie endi loodud. Keha, nagu kõik ülejäänugi elus, peegeldab meie sisemisi mõtteid ja uskumusi. Keha räägib meiega alati, kui me vaid võtaksime aega teda kuulata. Iga viimne kui üks rakk kehas reageerib igale su mõttele ja lausutud sõnale.

Pikka aega kestnud mõtteviis ja kõnemaneer tekitavad kehas hoiakuid ja protsesse, mille tulemusel oleme kas terved või haiged. Pidevalt kulmu kortsutava inimese mõtted ei ole rõõmsad ega armastavad. Vanemate inimeste näoilmed ja kehad näitavad nii selgelt eluaegseid mõttemalle. Milline sina vanemast peast välja võiksid näha?

Siia olen lisanud loetelu võimalikest mõttemallidest, mis tekitavad meie organismis haigusi. Lisaks kirjeldan veel levinud haigusseisundeid ja üritan pakkuda välja mõtteid selle kohta, kuidas me ise neid seisundeid endas loonud oleme.

Iga vaimne vaste ei sobi sajaprotsendiliselt igaühele. Sellest hoolimata juhatab võimalike mõttemallide nimekiri meile kätte teeotsa, mida mööda hakata haiguste põhjusi otsima. Paljud alternatiivse tervendamise vallas tegutsejad arvavad, et 90-95% minu kirjeldatud põhjustest vastab tõele.

PEA on see, mida näitame maailmale. Näo järgi tuntakse meid tavaliselt ära. Kui pea piirkonnas on midagi korrast ära, siis tunneme, nagu oleks “meiega” midagi väga viltu.

Pinge ei tähenda tugevust. Pinge on nõrkus. Tugev ja kindel inimene on lõdvestunud, keskendunud ja rahulik. Keha tuleks sagedamini lõdvestada ja paljudel meie hulgast oleks vajalik lõdvestada ka peanahka. Nüüd üks harjutus.. Anna peanahale käsk lõdvestuda ja pane tähele, kas tunnetad erinevust. Kui märkad, kuidas peanahk tuntavalt lõdvestub, siis soovitan seda lihtsat harjutust teha tihti.

KÕRVAD sümboliseerivad kuulmisvõimet. Kui sul on kõrvadega probleeme, siis tähendab see tavaliselt, et toimub midagi sellist, millest sa kuulda ei soovi. Kõrvavalu viitab vihale, mida kuuldu sinus tekitab. Lastel on tihti kõrvavalu. Nad on sageli sunnitud kuulma asju, mida nad tegelikult kuulda ei taha. Tihti keelavad kasvatusreeglid lapsel viha väljendada, ning laste võimetus asju muuta tekitabki kõrvavalu. Kurdistumine viitab sellele, et inimene on pikka aega keeldunud kedagi kuulda võtmast. Pange tähele – kui inimesel on kuuldeaparaat, siis tema partner muudkui räägib ja räägib.

SILMAD sümboliseerivad nägemisvõimet. Probleemid silmadega viitavad sellele, et on midagi, mida me ei soovi näha – kas midagi meis endas, meie elus, minevikus, olevikus või tulevikus. Prillidega lapsi kohates tean, et nende kodudes toimub midagi sellist, mida nad ei taha näha. Kuna kogemusi ei saa muuta, siis muutub laste nägemine uduseks, et mitte vaadata teravalt ebameeldivusi. Paljud inimesed on kogenud erakordseid tervenemisi pärast seda, kui nad on olnud valmis ajas tagasi minema – aasta enne prillide kandmise algust, ja vabanenud sellest, mida nad ei soovinud varem näha. Kas eitad praegu oma elus midagi? Mis see on, millele sa ei soovi otsa vaadata? Kas kardad vaadata olevikku või tulevikku? Kui näeksid selgelt, siis mida sa näeksid? Kas näed, mida sa endale teed? Huvitavad küsimused, millega silmitsi olla.

PEAVALUD tekivad sellest, et sa ei pea endast lugu. Järgmise peavalu ajal peatu ja küsi endalt, millega ja kuidas oled endale liiga teinud. Anna endale andeks, lase end vabaks, ja peavalu kaob tagasi tühjusesse, kust tuli. Migreenid tekivad inimestel, kes soovivad olla täiuslikud ning panevad sellega enda õlule tohutu koorma. Migreeni tekkimises on oma osa ka allasurutud vihal.

PÕSKKOOPA probleemid annavad endast märku täpselt keset nägu – nina juures ja näitavad seda, et sulle lähedane inimene ärritab sind. Võib-olla tunned, et sind rõhutakse. Me unustame, et loome neid situatsioone endale ise. Anname ise ohjad käest ja siis süüdistame teisi oma pettumustes. Mitte ühelgi inimesel, paigal ega asjal pole meie mõtete üle võimu, kuna oleme ise oma teadvuse valitsejad. Me loome oma kogemusi, oma tegelikkust ja kõike elavat selles. Kui loome peas rahu, harmoonia ja tasakaalu, siis leiame seda ka elus.

KAEL ja KURK on põnevad selle poolest, et läbi nende liigub nii palju “kraami”. Kael väljendab mõtlemise paindlikkust- võimet näha ka medali teist külge ning näha asju teise inimese vaatenurgast. Kui meil on probleeme kaelaga, siis tähendab see tavaliselt seda, et oleme kangekaelselt kinni mingi olukorra mõtestamisel. Nähes mõnd inimest sellise “kraega”, tean, et see inimene õigustab end ägedalt ja keeldub kangekaelselt nägemast teiste inimese seisukohta.

KURK või KÕRI sümboliseerib võimet enda eest seista, küsida endale soovitud asju, öelda “mina olen” jne. Kui meil on kurguga probleeme, siis vihjab see sellele, nagu poleks meil õigust enda eest seista ega midagi soovida. Tunneme endid liiga väheväärtuslikena, et oma huvide eest välja astuda. Kurguvalu tähendab alati viha. Kui sellele lisandub veel külmetus, siis on tegu ka vaimse kimbatusega.

LARÜNGIIT näitab tavaliselt, et ei suudeta suurest vihast isegi rääkida. Kõri sümboliseerib ka organismi loovuse voolu. Kõris avaldub loovus, ja kui loovus on alla surutud, siis on kurk sageli haige.

ANGIIN ja KILPNÄÄRME probleemid on lihtsalt mahasurutud loovus, mis on tulemuseks sellele, kui inimene ei saate geleda soovituga. Kõri on energia kese – viies tšakra – organismi muutuste koht. Kui seisame muutusele vastu, oleme parasjagu muutumisesvõi üritame muutuda, siis toimub kurgus sageli äge liikumine. Pane tähele, millal sa köhid või millal keegi teine köhib? Mida enne seda öeldi? Millele me reageerime? Kas see on vastupanu ja kangekaelsus või hakkavad toimuma muutused?

KÄEVARRED väljendavad võimet haarata oma embusesse elukogemusi. Õlavars on seotud sellega, kui palju suudame haarata ja küünarvars on seotud meie võimekusega. Vanu emotsioone talletame liigestes, õlad aga iseloomustavad paindlikkust suunamuutusteks. Kas muudad oma elus paindlikult suunda või hoiavad vanad emotsioonid sind ühes punktis kinni?

KÄELABAD haaravad, hoiavad kinni ja kõverduvad rusikasse. Me vaatame asju “läbi sõrmede”. Mõnikord hoiame asjadestliiga kaua kinni. Meie käed võivad olla osavad, küüned võivad hoida enda poole, me võime olla heldekäelised ja senti sõrmede vahel veeretada, aga võime olla ka kobakäpad. Võime käsitseda kõike, või siis näivalt mitte millegagi hakkama saada. Me paneme asjade külge käepidemeid. Võime saavutada midagi “lõdva randmega”. Me “hoiame käsi eemale”. Me anname teisele inimesele kätt, käime käsikäes; miski võib olla käepärast või käest ära, võime saada midagi altkäe või teha midagi ülekäe; ja võime kohata abistavat kätepaari. Käed võivad olla hellad või karmid, pidevast muretsemisest või artriiti tekitavast kriitilisusest pahklike sõrmenukkidega. Konksus näppudega käsi tekib hirmust – see on hirm midagi kaotada; hirm, et iial pole küllalt, et kui kõvasti kinni ei hoia, siis jääd ilma. Partneri külge klammerdumine tekitab kaaslases ainult meeleheitlikku soovi suhtest põgeneda. Klammerduvad käed ei saa vastu võtta mitte midagi uut. Kui käsi randmest raputada, siis tekib lõdvestunud ja avatud tunne. Seda mis sul on, ei saa keegi sinult ära võtta, nii et ole rahulik.

Igal SÕRMEL on oma tähendus. Probleemid sõrmedega annavad märku, kus peab kergemalt võtma ja endale hõlpu andma. Kui lõikad sisse nimetissõrme, siis viitab see tõenäoliselt vihale ja hirmule, mis on seotud sinu egoga mingis parajasti kestvas olukorras. Pöial on vaimne ja esindab muret, nimetissõrm ego ja hirmu, keskmine sõrm on seotud seksi ja vihaga. Kui oled vihane, võta kinni keskmisest sõrmest ja sa näed, kuidas viha lahtub. Kui oled vihane mehe peale, siis hoia kinni parema käe keskmisest sõrmest, kui naise peale, siis vasaku käe keskmisest sõrmest. Sõrmuse sõrm esindab nii liitu kui leina, väike sõrm perekonda ja teesklust.

SELG sümboliseerib tugisüsteemi. Seljaprobleemid viitavad tundele, et meil pole piisavalt tuge. Arvame liiga sageli, et ainsaks toeks on meile töö, perekond või abikaasa. Tegelikult toetab meid igati nii Universum kui Elu ise. Ülaselg on seotud tundega, et meil on vähe emotsionaalset tuge. Minu abikaasa/armsam/sõber/ülemus ei mõista ega toeta mind. Selja keskosa seostub süütundega, kõige sellega, mis meil seljataga on. Kas kardad seda vaadata või varjad seljataha jäänut? Kas tunned, et sulle on nuga selga löödud? Kas tunned, et oled täiesti “läbi põlenud”? Kas sinu rahaasjades valitseb kaos või muretsed oma finantside pärast üleliia? Sellisel juhul võib sul olla probleeme alaseljaga. Alaseljavalusid põhjustab rahanappus või hirm raha ees. Ja sulle kuuluva raha hulgal pole sellega mitte mingit pistmist. Paljud meist tunnevad, et raha on elus kõige tähtsam ja me ei suuda ilma rahata elada. See pole tõsi. On olemas midagi hoopis tähtsamat ja hinnalisemat, ilma milleta pole tõesti võimalik elada. Mis see on? See on hingamine. Hingamine on meie elu kõige hinnalisem substants, kuid ometi võtame nii suure enesestmõistetavusega, et igale hingetõmbele järgneb teine. Kui me ei saaks uuesti sisse hingata, siis ei peaks me kolme minutitki vastu. Kui meid loonud Vägi on andnud meile surmani kestva hingamise, kas ei võiks siis uskuda, et meile antakse ka kõik muu, mida vajame?

KOPSUD sümboliseerivad võimet elu vastu võtta ja jagada. Tavaliselt annavad kopsuhaigused märku sellest, et kardame elu vastu võtta; võib-olla tunneme, et meil pole õigust elu täiel rinnal nautida. Naised on ajast aega üsna pinnapealselt hinganud ning näinud end teisejärgulistena, kel polnud õigust “laiutada”,mõnikord isegi elada. Tänapäeval on see hoiak muutumas. Naised on ühiskonna täieõiguslikud liikmed, hingavad sügavalt ja täiel rinnal. Naised on pikka aega põldudel töötanud; kaasajal on nad saanud hakata sportima. Suurepärane on näha nende imelisi kehasid. Kopsuemfüseem ja rohke suitsetamine tähendab alati elu eitamist. Need inimesed varjavad sügaval sisimas peituvat väärtusetusetunnet, mille kohaselt poleks neil justkui õigust elada. Pahandamine suitsetamisharjumust ei muuda. Muuta tuleb hoopis uskumust.

RINNAD väljendavad emalikkust. Probleemid rindadega viitavad sageli sellele, et oleme ülehoolitsevad mõne inimese, koha, asja või kogemuse suhtes. Emaduse juurde kuulub ka see, et lubame lapsel suureks kasvada. Peame teadma, millal käest lahti lasta ja lapsed vabaks anda. Kui kedagi ihust ja hingest kõige võimaliku eest kaitsta, siis ei õpi see inimene oma kogemustega hakkama saama. Ja sageli ei lase meie ülihoolitsev “paine” mõnel olukorral üldsegi laheneda.

SÜDA sümboliseerib loomulikult armastust ja veri rõõmu. Armastusega pumpavad südamed kehadesse rõõmu. Kui keelame endale armastust ja rõõmu, siis süda närtsib ja muutub külmaks. Selle tulemusena muutub veri loiuks ning tasahilju tekivad ANEEMIA, ANGIIN ja SÜDAMERABANDUSED. Süda ei “ründa” meid. Laseme end nii sügavale kiskuda oma loodud seebiooperitesse ja draamadesse, et tihti unustame märgata väikseid rõõme enda ümber. Oleme aastatega südame rõõmust tühjaks pigistanud, nii et süda sõna otseses mõttes kukub valust kokku. Infarkti saanud inimesed pole kunagi rõõmsameelsed. Kui nad ei peatu ega võta vastu elurõõme, siis tekitavad nad endale mõne aja pärast uue infarkti. Kuldne süda, külm süda, avatud süda, must südametunnistus, armastav süda, soe süda – milline on sinu süda?

KÕHT seedib kõiki uusi mõtteid ja kogemusi. Mida või keda sa ei seedi? Mis sul kõhu keerama ajab? Kõhuprobleemid viitavad tavaliselt sellele, et me ei oska uusi kogemusi oma ellu sobitada. Kardame.

MAOHAAVAD tähendavad ainult hirmu – kohutavat hirmu selle ees, et me pole “piisavalt head”. Kardame, et me pole piisavalt head oma vanematele; kardame, et me pole piisavalt head oma ülemustele. Me ei suuda seedida end sellistena nagu oleme. Kisume oma sisikonna lõhki, et teistele meele järgi olla. Ükskõik, kui tähtsal ametipostil ka ei oldaks, sisemine enesehinnang on ikka madal. Ja me kardame, et teised avastavad selle.

GENITAALID sümboliseerivad kõige intiimsemat osa naisest ja tema naiselikkust, või kõige maskuliinsemat osa mehest ja tema mehelikkust; meie naiselikkuse või mehelikkuse printsiipe. Kui me ei tunne oma seksuaalsust peegeldades end mehe või naisena mugavalt, kui suhtume oma kehasse kui millessegi räpasesse ja pahelisse, siis on meil sageli probleeme genitaalide piirkonnas. Väga harva võib kohata inimest, kes on üles kasvanud kodus, kus genitaalidest ja nende funktsioonidest räägiti nende õigete nimedega. Me kõik oleme kasvanud koos nii- või naasuguste eufemismide saatel. Kas mäletad, milliseid sõnu sinu peres kasutati? Kasutusel võisid olla sellised pehmed väljendid nagu “seal all” või siis hoopis sõnad, mis tekitasid sinus tunde, et sinu genitaalid on räpased ja vastikud. Jah, me kõik kasvasime üles teadmisega, et meie jalge vahel “on midagi viltu”. Minu arvates oli aastatetagune seksrevolutsioon hea. Sellega jätsime seljataha viktoriaanliku silmakirjalikkuse. Ühtäkki polnud midagi hullu, kui sul oli mitu partnerit ja lisaks meestele võisid ka naised lubada endale üheöösuhteid. Partnerite vahetamine muutus avalikumaks. Paljud inimesed hakkasid nautima kehalisi rõõme ja vabadusi hoopis uuel ning avalikul moel.

PÕIE, PÄRAKU, TUPE, EESNÄÄRME ja PEENISEGA seotud probleemidel on kõigil üks allikas: väärastunud uskumusedoma keha ja keha toimimise kohta. Iga organ meie organismis on suurepäraseks elu väljenduseks; igal organil on oma eriline ülesanne. Me ei pea ju maksa või silmi räpasteks ega patusteks. Miks me siis genitaalidest nõnda arvame?

JALAD viivad elus edasi. Probleemid jalgadega viitavad sageli hirmule eluga edasi minna või vastumeelsusele teatud suunas astuda. Meil on jooksujalad, me lohistame jalgu, käime kikivarvul, oleme “jalust rabatud”, käime varbad sissepoole; ja meil on suured, vihased, paksud, lapsepõlve vimmast pungil reied. Jalahädasid tekitab sageli ka vastumeelsus mingi tetegevuste suhtes.

VERESOONTE LAIENEMINE viitab ühe koha peal seismisele tööl või kohas, mida vihkame. Veenid ei suuda enam rõõmu laiali kanda. Kas sina liigud soovitud suunas?

PÕLVED, nagu KAEL, on seotud paindlikkusega; ainult et põlved sümboliseerivad painutamist ja uhkust, ego ja kangekaelsust. Edasi liikudes pelgame sageli painutamist ja muutume paindumatuks. Liigesed muutuvad jäigaks. Tahame küll edasi liikuda, kuid ei taha midagi muuta. Sellepärast paranevadki põlved nii aeglaselt; meie ego on asjasse segatud. Paranemine võtab palju aega, sest asjasse on segatud uhkus ja eneseõigustus. Kui sul järgmisel korral põlvedega muresid on, siis küsi endalt, milles sa end õigustad, kus keeldud paindumast. Heida kangekaelsus kõrvale. Elu on vool, elu on liikumine; ja selleks et oleks mugav, tuleb olla paindlik ning voolu ja liikumisega kaasa minna. Paju oksad painduvad ja õõtsuvad tuules alati graatsiliselt.

JALALABAD on seotud mõistmisega; sellega, kuidas mõistame ennast ja elu – minevikku, olevikku ja tulevikku. Paljudel vanadel inimestel on raske käia. Nende arusaamad on moondunud ja nad tunnevad sageli, et neil pole kuhugi minna. Väikesed lapsed liiguvad rõõmsalt, tantsisklevatel jalgadel. Vanurid aga lohistavad pahatihti jalgu, nagu oleks liikumine neile vastumeelne.

NAHK sümboliseerib individuaalsust. Nahaprobleemid tähendavad, et tajume oma individuaalsusele mingit ohtu. Meil on tunne, et teised otsustavad meie üle. Meil pole “paksu nahka”, mõni asi läheb meile “naha vahele”, tunneme, et meil on “nahk üle kõrvade tõmmatud” ja mõnikord oleme väga tundliku nahaga. Kõige kiirem viis nahaprobleemidest vabanemiseks on öelda endale mitu sada korda päevas: “Olen endaga rahul.” Võta ohjad uuesti enda kätte.

ÕNNETUSED ei juhtu juhuslikult. Nagu muudki elus, tekitame ka neid. Mitte et ütleksime: “Ma tahan, et minuga juhtuks õnnetus,” aga meil on teatud mõttemallid, mis võivad õnnetusi ligi tõmmata. Näib, et mõne inimesega juhtub kogu aeg midagi, samas kui teine ei saa terve elu jooksul kriimugi. Õnnetused on viha väljendus. Õnnetused viitavad kogunenud masendusele, mis on tekkinud sellest, et inimesel pole lastud enda eest seista. Õnnetused viitavad ka mässule autoritaarsuse vastu. Me saame nii vihaseks, et tahaksime kedagi lüüa, ja selle asemel lüüakse meid. Kui oleme enda peale vihased, kui tunneme end süüdi, kui tunneme, et meid tuleks karistada, siis sobib selle kõige lahenduseks mõni õnnetus. Meile näib, et kõik õnnetused ei saa kuidagi meie enda süül toimuda. Meile näib, et oleme saatuse keerdkäikude süütud ohvrid. Õnnetus võimaldab pöörduda teiste poole kaastunde ja tähelepanu pälvimiseks. Haavadele pannakse plaaster ja puhutakse peale. Sageli kästakse meil voodis puhata, mõnikord isegi pikalt. Ja seal me siis valutame. See, milline keha piirkond valutab, annab aimu, millises elu vallas end süüdi tunneme. Füüsilise vigastuse raskusaste näitab, kui karmi ja pikka karistust me enda arvates väärime.

ÜLEKAALULISUS sümboliseerib vajadust turvatunde järele. Otsime kaitset valu, põlastuse, kriitika, ahistamise, seksuaalsuse ja seksuaalsete lähenemiste eest; oleme hirmul elu kui sellise või mõne selle seiga ees. Igaüks leiab siit valikust endale midagi. Mina ei ole paks, kuid olen ikkagi aastate jooksul selgeks saanud, et kui tunnen end kaitsetuna ja olen rahutu, siis võtan mõne kilo juurde. Ja kui oht on möödas, kaovad lisakilod iseenesest. Rasva vastu võitlemine on tühipaljas aja ja energia kulu. Dieedid ei toimi. Niipea kui dieedi lõpetad, tulevad kaotatud kilod tagasi. Minu andmetel on parimaks dieediks enesega rahulolu, enda armastamine ja usaldus elu kulgemise vastu, ning teadmine, et sa ise otsustad oma mõtete üle. Eemalda menüüst negatiivsed mõtted ja sinu kehakaal normaliseerub iseenesest. Nii paljud vanemad topivad igasuguste probleemide korral lastele toitu suust sisse. Need lapsed kasvavad täiskasvanuteks,kes seisavad probleemide korral lahtise külmkapi ees ja ütlevad: “Ma ei tea, mida ma tahan.”

Igasugune VALU on minu jaoks märgiks süütundest.Süütunne otsib karistust ja karistus tekitab valu. Krooniline valu tekib kroonilisest süütundest, mis võib pesitseda nii sügaval, et meil endalgi pole sellest aimu. Süütunne on täiesti tarbetu emotsioon. See ei tee mitte kellegi enesetunnet kunagi paremaks ega muuda olukorda. “Kohtumõistmine” on nüüd möödas, sa võid end vangist välja lasta. Vabaneda aitab andestamine.

Haiguste ja nende vaimsete põhjuste loend sai viimati põhjalikult üle vaadatud 1988. aastal. Sellele vaatamata saan kirju, kus minult küsitakse tänapäeva haigusi – näiteks fibromüalgia – põhjustavate mõttemallide kohta, kuigi ma ei plaani oma nimekirja enam täiendada. Olen jõudnud järeldusele, et tegelikult on haigusi põhjustavaid vaimseid mustreid vaid kaks: hirm ja viha. Viha väljenduseks võib olla kannatamatus, ärritus, masendus, kriitilisus, vimm, kadedus või kibestumus. Kõik nende tunnetega seotud mõtted mürgitavad keha. Kui sellest koormast vabaneme, hakkavad kõik organid korralikult tööle.

Hirm võib olla pinge, ärevus, närvilisus, muretsemine, kahtlemine, ebakindlus, tunne, et sa pole küllalt hea või väärtuslik. Kas miski tuleb sulle siit tuttav ette? Kui soovime terveks saada, siis tuleb õppida hirmu lootusega asendama. Aga millele loota? Tuleb loota elule. Mina usun, et me elame jaatavas Universumis. Ükskõik mida me otsustame uskuda või mõelda, toetab Universum meid selles. Niisiis, kui tahame mõelda ja uskuda, et meil on õigus olla terve, et tervis on loomulik, siis Universum toetab meid ja jaatab seda uskumust. Ole jaatav inimene, siis võid kindel olla, et elad jaatavat elu, mida toetab jaatav Universum.

Kui avastad endal mõne haiguse, mida siin nimekirjas pole, siis hakka ise end uurima ja tervendama. Küsi endalt: Kas see on hirmu või viha väljendus? Kas oled valmis neist mõtetest vabanema? Kas oled valmis nende asemele võtma positiivsed sisendused?

Tervenemisele aitab jõudsalt kaasa ka enesearmastus, sest armastusel on tervendav jõud. Aga kuidas ennast armastada? Esmalt kõige olulisem: lõpeta igasugune enda ja teiste kritiseerimine. Tunnusta end sellisena nagu oled. Kiida end nii palju kui võimalik. Kriitika murrab meie sisemise vaimu maha, kiitus aga ehitab üles. Vaata sageli peeglisse ja ütle lihtsalt: MA ARMASTAN SIND, MA TÕESTI ARMASTAN SIND. Alguses võib see raske olla, kuid ära loobu harjutamast ning peagi tunned, et mõtled ja tunned vastavalt neile sõnadele. Armasta end nii palju kui võimalik ja kogu elu peegeldab sulle samasugust armastust vastu.

Autor: Louise L. Hay

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Louise L. Hay raamatust “Tervenda end ise”